EstRus
Õlle ajalugu

Elav ÕluÕlu on üks vanemaid jooke, mille ajalugu algab juba kuuendal aastatuhandel enne meie aega. Õlut joodi juba Vana-Egiptuses ja Mesopotaamias. Sealjuures on avaldatud arvamust, et otra ja nisu hakati seal kasvatama just õlle tegemiseks ning leivaküpsetamine tekkis kõrvalsaadusena.

Mis tahes teraviljakultuur, mis sisaldab suhkrut, võib õhus leiduvate pärmiseene spooride tõttu spontaanselt käärima hakata. See seletab, miks õllesarnaseid jooke leiutati sõltumatult paljudes erinevates maailma nurkades kohe pärast seda, kui hõimud ja tsivilisatsioonid hakkasid teravilja kultiveerima.

Iidsete keraamiliste anumate keemiline uurimine on näidanud, et praeguse Iraani aladel valmistati õlut juba ligikaudu 7000 aastat tagasi. Õllepruulimine oli inimese esimene tegevusala, milles kasutati bioloogilist kääritamist. Uusimad arheoloogilised leiud näitavad, et Hiina alade elanikud pruulisid õlletaolisi alkohoolseid jooke juba 7 aastatuhandet enne meie aega. Õllepruulimine toimus seal väikeses koduses mastaabis ja meetodid olid sarnased Vana-Egiptuse ja Mesopotaamia õllepruulimise meetoditega.

Mesopotaamias on vanimateks märkideks õllepruulimisest 4000-aastased Sumeri tahvlid. Neile tahvlitele on joonistatud inimesed, kes joovad ühisest anumast kõrre kaudu mingit jooki. 3900 aasta vanune Sumeri luuletus õllepruulimise kaitsja, jumalanna Ninkasi auks sisaldab ainsat säilinud iidset õlleretsepti. See luuletus oli ühtaegu nii palve Ninkasi poole kui kirjaoskamatute Sumeri õllepruulijate meetod õllepruulimise retsepti meeldejätmiseks. Tol ajal tehti õlut odraleivast.

Ninkasi, Sina oled see ...
Oled see, kes kahe käega hoiab
head magusat virret...
Ninkasi, Sina oled see, kes kallab filtreeritud õlut vaadist välja
Tigrise ja Eufrati tormakusega."

 

Samuti mainitakse õlut Gilgameši eeposes, milles „metsikule inimesele" Enkidule anti joomiseks õlut. „... ta sõi kuni söönuks sai, jõi ära seitse kannu õlut, tema hing muutus kergeks-kergeks, nägu hakkas särama ja ta alustas rõõmuga oma laulu..."

Sellest, et iidses Armeenias õlut pruuliti, annab kirjalikku tunnistust Xenophoni „Anabasis" (5 sajandit enne meie aega), milles ta kirjeldab iidset Armeenia asulat:

Seal hoiti ka nisu ja otra, samuti juurvilju ja odraveini suurtes anumates; neis ujusid odralinnaste terad kuni päris ääreni, nende vahel aga ulpisid pillirookõrred, mõned pikad, mõned lühemad, aga kõik ilma sõlmedeta; kui sind vaevas janu, siis pidid võtma ühe kõrre suhu ja imema. Ilma veega lahjendamata oli jook liiga kange, aga sellel oli väga meeldiv maitse, kuid jooja pidi olema suuteline seda maitset ka tundma."

Õlu sai osaks kõigi Euraasia ja Põhja-Aafrika iidsete tsivilisatsioonide elust, kes teravilja kasvatasid. Seejuures sai jook sedavõrd populaarseks, et 1868. aastal esitas James Des teooria „Piibli õlled". Selle kohaselt oli Jumala poolt iisraellastele antud manna pudrutaoline leivaõlu, mida nimetati „vuza". Õllepruulimise oskused anti edasi kreeklastele. Kreeklased õpetasid roomlasi õlut pruulima. Roomlased nimetasid oma pruulist keldi sõnaga „cherevizija".Elav Õlu

 

Varases Roomas oli õlu väga oluline jook. Rooma Vabariigi ajaks aga oli vein õlle kõrvale tõrjunud ja domineerivaks alkohoolseks joogiks saanud. Õlut peeti joogiks, mille joomine oli kohane vaid metsikutele barbaritele. Rooma ajaloolane Tacitus kirjeldas väga põlglikult õlut, mida tolleaegsed germaanlased pruulisid. Germaanlased lisasid õllele maitseks kadaka ja männi võrseid. Keldid tegid õlut nisust ja meest ning see oli nende jaoks rohkem toit kui jook. Früügia hõimud Balkanilt jõid rukkiõlut juba viiendal sajandil enne Kristuse sündi. Sellest räägib oma teostes Hellanicus. Früügias nimetati õlut „brutos".

Esimesel sajandil enne meie aega oli Euroopas juba ligemale 200 õlle „sorti". Kuid õllepruulimise tormiline areng algas alles keskajal, mil sellest sai kasumlik ja austusväärne tegevus.